Uued sõlmingud
Küsimus pole selles, et üks pärimus oleks iseenesest hea ja teine halb, et üks pärimus oleks teisest parem või halvem. Pigem on niimoodi, et igas pärimuses rõhutatakse tegelikkuse teatavaid aspekte ning teised jäetakse varju. Kui midagi halvaks pidada, siis seda, kui jääda kinni oma liigendustesse, fetišeerida nende produkte (ja lihtsad ümberpööramised ei muuda siin midagi, kui näiteks mõistuse eelistamine asendada keha eelistamisega – sest see jätab puutumata keha ja mõistuse eristuse enese). Teistest pärimustest võib olla kasu selle poolest, et teadvustada oma harjumuspäraseid liigendusi, reproblematiseerida neid ning teha uusi. Selle valguses me suudame võib-olla näha ja väärtustada ka omaenda pärimuses asju, mis olid muidu peavoolust kõrvale jäänud. Igatahes on niimoodi võimalik saada hõlmavamaks, vähem piiratuks. Kui hiina filosoofiapärimuses taheti kedagi kiita või, vastupidi, maha teha, siis ei rõhutatud niivõrd seda, kas tema üks või teine idee oli õige või vale, vaid pigem pöörati tähelepanu sellele, kas tema mõtlemine on kõikehõlmav või piiratud, ühismeelne või erapoolik (mõisted gōng 公ja sī私). Tuleb eelistada filosoofiat, mis on inklusiivsem, mis suudab lõimida-hõlmata rohkemat. Enda ja teiste pärimuse tundmine aitab kõrvaldada piiratust ja erapoolikust. Filosoofia kasvab alati välja mingisugusest pärimusest, aga oluline on kasutada seda heaperemehelikult, st. kasvupinnana uutele taimedele, mis reaktualiseerivad, reproblematiseerivad pärimust ning ajavad selle pinnalt aina uusi võrseid, mis loovad uusi ja hõlmavamaid ühendusi.