Teised filosoofiad 2: Laiendamine sügavusse
Nüüd võib omakorda tekkida küsimus, kas “filosoofia” mõistet ei võiks veelgi laiendada. Kas me võime rääkida ka näiteks sumerite või nambikwarade filosoofiast? Kas asjaolu, et nambikwaradel pole filosoofia õppetoole, annab meile alust väita, et neil pole filosoofiat? Üldisemalt, kui mitmesugused kultuurilised tegevused (mida meie seostaksime kunsti, filosoofia, religiooni, teaduse, maagia jm-ga) on üksteisega tihedalt läbi põimunud ega ole lahknenud eraldi valdadeks – kas sellistes kultuurides pole filosoofiat? Kui me eespool laiendasime filosoofia mõistet “kõrvale” (teistele “kõrgkultuuridele”, Indiale, Hiinale), siis kas seda saaks laiendada ka “sügavusse” (“traditsioonilisse kultuuri”, st igale poole)?
Sel puhul võiks rakendada pisut teistsugust strateegiat ja rääkida protofilosoofiast ehk eelfilosoofiast (või filosoofia eelikust). Näiteks kõikides olulistes müütides võib üsna kergesti ära tunda mingi filosoofia; need on arendatavad mingiks filosoofiliseks mõistestikuks ja käsitluseks maailmast, ühiskonnast, inimesest. Sageli aga pole kultuuridel ekstensiooni või ajaressurssi, st. piisavalt ulatuslikku ja tihedalt läbikäivat seltskonda, keda sellised edasiarendused huvitaksid, ning sellise pärimuse kestmist sellisel määral, et ta hakkaks iseennast toitma ja iseendast kasvama. Ekstensiooni ja lävimisintensiivsuse kasvatamine tähendavad harilikult suuremate ühiskondade moodustamist, suuremate ühiskondade moodustamine aga tähendab enamasti vägivalda, vägivald aga omakorda ebastabiilsust ja katkestusi: nii et ulatuvuse ja mälu funktsioonid on sageli ebavõrdsel määral rahuldatud.
Veelgi olulisem põhjus ehk on aga selles, et võib-olla enamik kultuure ei tunnegi tarvidust erinevaid tunnetusaspekte (nt kunstilist, filosoofilist, müütilist jne) lahku lüüa ja neid eraldi arendada. Teatavas mõttes võiks sellist hoiakut isegi filosoofiliselt järjekindlamaks pidada, kui filosoofia all pidada silmas liikumist läbistuvusastmete vahel (vt. õpiobjekt “Filosoofia kui praktika”), sidudes ühtekokku sulanduva silmaspeetu tasandi, mõttetasandi ning sõnades kõrvutuvaks saava väljendustasandi. Kui filosoofia muutub autonoomseks ehk eristub teistest tunnetusviisidest, siis eristuvad selgemini ka need kolm kõrvutuvusastet, distants nende vahel kasvab ja ühtlasi tekivad suuremad kommunikatsiooniprobleemid nende vahel.
Nii et võiks eristada eelfilosoofiat, mis on igas kultuuris, ja filosoofiat kitsas või küpses mõttes (mis ei pruugi olla voorus!), mis on olemas vaid mõnes üksikus kultuuris. Piir nende vahel pole are ja küsimus on pigem kalduvustes ja prototüüpides (nõnda oleksid Euroopa, India ja Hiina filosoofiad ühed prototüüpsed küpsfilosoofiad ning nambikwarade filosoofia oleks prototüüpne eel- või toorfilosoofia). Heuristiliselt avalduks see uurija ja uuritava erinevas panuses. Eelfilosoofia puhul peab uurija suurema osa mõisteloometööst ise ära tegema, ilma et tal oleks kindlaid eeskujusid või juhiseid pärimusest võtta. Valmik-filosoofia puhul on uurijal mõistete ja väljenduste genereerimisel juba võtta mingi tekstikogum ja tal on olemas eeskujud nendega ümberkäimiseks. Mitmed müüdiuurijad on teinud pioneeritööd eelfilosoofiaga tegelemisel (nt Mircea Eliade või Eestis Hasso Krull[1]).
[1] Ma ei taha väita, nagu see oleks nende uurimistöö peamine eesmärk; ometi koorub mingi filosoofiahakatus nende müüdialastest töödest välja.
Sel puhul võiks rakendada pisut teistsugust strateegiat ja rääkida protofilosoofiast ehk eelfilosoofiast (või filosoofia eelikust). Näiteks kõikides olulistes müütides võib üsna kergesti ära tunda mingi filosoofia; need on arendatavad mingiks filosoofiliseks mõistestikuks ja käsitluseks maailmast, ühiskonnast, inimesest. Sageli aga pole kultuuridel ekstensiooni või ajaressurssi, st. piisavalt ulatuslikku ja tihedalt läbikäivat seltskonda, keda sellised edasiarendused huvitaksid, ning sellise pärimuse kestmist sellisel määral, et ta hakkaks iseennast toitma ja iseendast kasvama. Ekstensiooni ja lävimisintensiivsuse kasvatamine tähendavad harilikult suuremate ühiskondade moodustamist, suuremate ühiskondade moodustamine aga tähendab enamasti vägivalda, vägivald aga omakorda ebastabiilsust ja katkestusi: nii et ulatuvuse ja mälu funktsioonid on sageli ebavõrdsel määral rahuldatud.
Veelgi olulisem põhjus ehk on aga selles, et võib-olla enamik kultuure ei tunnegi tarvidust erinevaid tunnetusaspekte (nt kunstilist, filosoofilist, müütilist jne) lahku lüüa ja neid eraldi arendada. Teatavas mõttes võiks sellist hoiakut isegi filosoofiliselt järjekindlamaks pidada, kui filosoofia all pidada silmas liikumist läbistuvusastmete vahel (vt. õpiobjekt “Filosoofia kui praktika”), sidudes ühtekokku sulanduva silmaspeetu tasandi, mõttetasandi ning sõnades kõrvutuvaks saava väljendustasandi. Kui filosoofia muutub autonoomseks ehk eristub teistest tunnetusviisidest, siis eristuvad selgemini ka need kolm kõrvutuvusastet, distants nende vahel kasvab ja ühtlasi tekivad suuremad kommunikatsiooniprobleemid nende vahel.
Nii et võiks eristada eelfilosoofiat, mis on igas kultuuris, ja filosoofiat kitsas või küpses mõttes (mis ei pruugi olla voorus!), mis on olemas vaid mõnes üksikus kultuuris. Piir nende vahel pole are ja küsimus on pigem kalduvustes ja prototüüpides (nõnda oleksid Euroopa, India ja Hiina filosoofiad ühed prototüüpsed küpsfilosoofiad ning nambikwarade filosoofia oleks prototüüpne eel- või toorfilosoofia). Heuristiliselt avalduks see uurija ja uuritava erinevas panuses. Eelfilosoofia puhul peab uurija suurema osa mõisteloometööst ise ära tegema, ilma et tal oleks kindlaid eeskujusid või juhiseid pärimusest võtta. Valmik-filosoofia puhul on uurijal mõistete ja väljenduste genereerimisel juba võtta mingi tekstikogum ja tal on olemas eeskujud nendega ümberkäimiseks. Mitmed müüdiuurijad on teinud pioneeritööd eelfilosoofiaga tegelemisel (nt Mircea Eliade või Eestis Hasso Krull[1]).
[1] Ma ei taha väita, nagu see oleks nende uurimistöö peamine eesmärk; ometi koorub mingi filosoofiahakatus nende müüdialastest töödest välja.