Lääne liigendused
Lähtume siis järgnevalt mõistekasutusest, mille järgi “filosoofia” sõna tähistab vähemasti Euroopa, India ja Hiina kultuuripärimuse üht osa ning tõukume oletusest, et ühes pärimuses algselt sisseküntud vaod mõjutavad läbi mitmesuguste transformatsioonide seda kultuurimaailma veel sajandeid või aastatuhandeid hiljemgi[1] ning et kõigist sisemistest revolutsioonidest, kummutamistest ja ümbermõtlemistest hoolimata võib neis midagi veelgi sügavamat jääda hoopis mõtlemata, käsitlemata, välja fokuseerimata. Niimoodi võivad ka need kummutamised jääda pinnapealseteks: purustatakse küll vastane, aga võitlustanner ise jääb küsimuse alla seadmata. Võib-olla selline vastandus ja purustamine ise on ühed kultuurilipärimusega äramääratud vormid?
Paljusid Lääne filosoofia traditsioonilisi eelistusi on ümber pööratud ja õige mitmes aspektis tunduvad praegused üldkultuurilised eelistused olevat koguni vastupidised nendele, mida on filosoofiapärimuses esitatud ja arendatud. Vaadelgem kõigepealt natuke lähemalt mõningaid neid eelistusi ning nende ümberpööramisi levimõtlemises.
Üks Lääne filosoofiapärimust tugevalt mõjutanud vahetegu on platonistlik eristus meelelise ja ideaalse vahel. Meeltega me tajume üksikuid partikulaarseid laudu, aga tunneme neis ära millegi, mis on neile kõigile ühine ja mis võimaldab meil neid asju laudadena identifitseerida – seda “laudsust” nimetame laua “ideeks”. Laua idee on see, mis koondab kokku meelelise paljuse ja võimaldab neid selle esinemiskujudena ära tunda. Midagi samasugust võib täheldada keeles. Kreeka ja eesti keeles sõnad käänduvad ja pöörduvad. See tähendab, et meil on hulk sõnakujusid: ‘jooksen’, ‘jooksed’, ‘joostakse’, ‘jooksime’, ‘joostagu’, ‘jooksnuvat’, ‘ei jookse’ jne. St meil on hulk verbivorme erinevates isikutes, aegades, kõneviisides, kõneliikides jne, aga ometi me tunneme, et nad kuuluvad mingil moel kokku ehk moodustavad ühe “paradigma”. Neid võib omakorda rühmitada mitmesugusteks ja erineva ulatusega gruppideks (ehkki siin on raske vahet teha, mil määral see on spontaanne ja mil määral kooligrammatikast omandatud harjumus), nt ainsuse teise isiku (“sina”) muutevormid, tingiva kõneviisi muutevormid, lihtmineku muutevormid jne. Selle üldnimetusena kasutatakse sõnaraamatutes mingit üht vormi (eesti keeles ma-tegevusnimi, soome keeles da-tegevusnimi, ladina ja kreeka keeles indikatiivi oleviku ainsuse 1. isiku, heebea keeles perfekti ainsuse 3. isiku meessoo vormi jne), aga me saame hästi aru, et tegemist on pelgalt konventsiooniga (need on grammatikule kõige mugavamad vormid) ning et need mudelvormid ise kuuluvad samuti paradigmasse. Päris “idee” ise jääb meeltega tajumatuks, üksnes mõistuses käsitatud ühendajaks. Sama kehtib muidugi ka nimisõnade erinevate muutevormide puhul. Pole võimatu, et selline keeleline kogemus oli koguni üheks ajendiks platonistlikule üldistusele: nõnda nagu me läbi erinevate muutevormide mõistame üht paradigmat, samamoodi me kogeme erinevate meeleliselt tajutud asjade taga üht ideed. Täpsemini öeldes omandab “idee” siin ühe lisafunktsiooni: see mitte lihtsalt ei ühenda sõnade muutevorme omavahel, vaid ka sõnu ja asju, mille kohta sõnad käivad. See paneb aluse Lääne tüüpiliselt triaadilistele tähendusteooriatele: tähistaja (meeleline sõnakuju[2]), tähendus (paradigma, idee) ja osutus (mingi eksisteeriv asi või nähtus). Idee ühendab erinevaid sõnakujusid ning ka sõnu ja asju.
Sellega on seotud teatav inimesekäsitlus: ideele ning sõnade või asjade esinemiskujudele vastavad erinevad isiksuse osad. Ideedega tegeleb mõistus ning esinemiskujud on meelte ehk keha asi. See viib keha ja mõistuse (ehk vaimu, intellekti) dualismini. Tasub tähele panna ka seda, et inimesele lähenetakse siin epistemoloogiliselt, st. see oluline eristus keha ja vaimu vahel tehakse selle alusel, kuidas me asju tunnetame, teada saame: ühtesid asju tunnetame meelte kaudu (see on meie kehaline aspekt) ja teisi mõistuse kaudu (meelte osavõtuta, kehatult). Kuna siin tekib küsimus, kuidas keha ja mõistus on omavahel seotud, siis see struktuur võib muutuda kolmetiseks: keha, mõistus ning neid vahendav hing (nõnda nagu Platonil hing kuulub ühest küljest ideedemaailma ja kaeb ideid endid, on ta teisest küljest seotud ka meelelisega: iluga kokku puutumine tiivustab meie hinge, nii et see tõuseb taas ideid kaema).
Nende kahe aspekti ajaline olemisviis on platonismis väga erinev: ideed on muutumatud ja igavesed, meelelised asjad aga on ajalised, nad muutuvad ning alluvad tekkimisele ja hävimisele. Niimoodi eristatakse olemist (ingl. k. being, pr. k. être) ja saamist (ingl. k. becoming, pr. k. devenir). Kõik olevad asjad muutuvad, aga nende aluseks on muutumatu olemine. Olemine on see, mis annab olevale püsi ja konsistentsi, aga olemine ise on enesespiisav ega vaja olevaid asju. Saamine on pelk hajumine, pihustumine, ilma igasuguse omaoluta.
Platonistlikus versioonis on nendes paarides idee eelistatud meelelisele, mõistus kehale ja olemine saamisele. Selline hoiak juurdus pärimuse peavoolus, ent on tänapäeva levimõtlemises sageli pigem ümber pööratud; selle juurde tuleme põgusalt allpool tagasi.
Platoni õpilane Aristoteles on teine filosoof, kes on sisse kündnud vagusid, mille sees me siiamaani liigume. Aristoteles ei lahutanud ideed ja meelelist eraldi sfäärideks nagu Platon ehk teisisõnu, ta kahandas platonistlikku mütoloogiat, aga säilitas siiski need kaks aspekti: vorm (morphe) ja aine (hyle), mis kuuluvad tal lahutamatult kokku (see on nn “hülemorfism”). Need said tema käsitluses kaheks asja põhjuseks, vormiliseks ja aineliseks (traditsiooniliste ladinakeelsete nimetustega vastavalt causa formalis ja causa materialis). Lisaks neile käsitas Aristoteles veel kaht põhjust (mis seostuvad paremini meie tavalise põhjuslikkusemõistega): valmistaja- ja eesmärkpõhjus (causa efficiens ja causa finalis). Selline nelja põhjuse eristamine võimaldab esiteks analüüsida põhjuslikkuse erinevaid aspekte, aga eeskätt keskendab tähelepanu eritletud indiviididele. Üksikpõhjuse või -tagajärje väljaeristamine on alati mingil määral kunstlik, kuivõrd iga sündmus on tegelikkuses seotud iga teisega. Tähelepanu keskendamine indiviididele võimaldab lihtsustada olukorda ja suurema osa tegureid välja jätta, pöörates tähelepanu üksnes eritletud indiviidide kindlatele aspektidele (näiteks pronks, või teatav vaasikuju). Põhjuslikku jada projitseeriti tagasi teispoole maailma mingisse instantsi (Platonil Demiurg, Aristotelesel Liikumatu Liigutaja), mis on selle jada käima lükanud.
Põhjuste teadmine on see, mis eristab teoreetilist teadmist puhtpraktilisest. See tähendab kõrgema astme teadmist: mitte lihtsalt ei tea (induktiivselt), et “on nii”, vaid teab ka, “miks on nii” (mis võimaldab deduktsiooni). Kui teada põhjusi ning erinevate põhjuslikkusejadade seoseid, siis on võimalik puhtalt vaimus, “teoreetiliselt” valmis mõelda tegutsemisplaan ning asuda seejärel seda “praktikas” ellu rakendama. Teooria eelneb de jure praktikale: enne on plaan ja meetod ning seejärel seda teostatakse. Aga ideaalse ja meelelise vastuolu ilmneb siin uues kuues mitmesuguste takistuste, tõrgete, ootamatuste näol selles teostamisprotsessis. Tegelikkuses teostamise käigus tuleb alatasa välja midagi, mida plaanis polnud ette nähtud, praktika erineb teooriast, moonutab seda.
Teoreetilise teadmise mudel on seotud vabaduse ja otsustamisega: me kujutleme vaimus (“teoreetiliselt”) erinevaid võimalikke tegevusi, kaalume nende häid ja halbu külgi ning otsustame siis lõpuks ühe kasuks, mida me hakkame ellu viima. See vaimus kaalumine ilmutavat meie vabadust. Ja kui me hakkame oma vaimus läbikaalutud otsust teoks tegema, siis loetakse meid selle eest ka vastutavaks. Siit tuleb eetiline eristus (mille on kõige aredamalt välja toonud Immanuel Kant “Praktilise mõistuse kriitikas”): on meelelise maailma põhjuslikkus, mille suhtes me pole iial ainuisikuliselt vastutavad (kuna iga tegu on tingitud teistest tegudest ja teistest inimestest) ja on ülemeelelise maailma põhjuslikkus, mille suhtes me oleme alati absoluutselt vastutavad. Näiteks võis mul olla raske lapsepõlv, vanemad võisid mind väärkohelda ja koolikaaslased kiusata – aga kui ma täiskasvanuna sooritan kuriteo, siis loetakse mind ikkagi selle eest ainuisikuliselt vastutavaks – ja mitte väärkohtlejaid ega kiusajaid lapsepõlvest (kui mind just süüdimatuks ei tunnistata). Vabadus on ülemeeleline ning selle tagajärjeks on vastutusvõime.
Selline moraalne ja juriidiline vastutus on üks oluline tegur õhtumaise autonoomse subjekti kujunemises. Ta on see, kes on ainuisikuliselt vastutav absoluutse instantsi (seaduse, Jumala) ees, mis on temast väljaspool. See kõrgeim instants ei ole “sellest maailmast”. Kodanikud on üksteisega võrdsed mingi üldise ja abstraheeritud või transtsendeeritud (maailmavälise) instantsi suhtes. Sellist subjekti kutsub Thomas Kasulis (2002) “integraalseks subjektiks”. Sellisel subjektil on integreeritud sidusus, oma taandamatu individuaalsus ja olemus, mis säilib kõikides maailmasisestes suhetes, kuna selle olemuse aluseks on suhe millegi maailmavälisega. Kuigi iga subjekt on muidugi seotud maailma ja kõikide teiste subjektidega, tuleb mina kui subjekt (onto)loogiliselt esimesena ning tema suhted ülejäänuga teisesena. Esmalt ma olen ja seejärel olen ühes või teises suhtes.
Tänapäevases levimõtlemises on vanad metafüüsilised eelistused ja väärtushinnangud sageli ümber pööratud. Eraldi normatiivset ideedemaailma ei ole; on ainult meeleline maailm. Kui ideedest võib rääkida, siis meelemaailmast tuletatuna, nii et selles mõttes on ideeline ja meeleline väärtushinnangutes kohad vahetanud. Ei asjade ega sõnade üle ei valitse mingit kõrgemat mõistet, nii et nad on määratud relatsiooniliselt. Filosoofias juhtis sellele tähelepanu Friedrich Nietzsche ning mõnevõrra hiljem jõudis see füüsikasse Albert Einsteini relatiivsusteooriana. See ei tähenda, et asjad, mõisted ja nähtused oleksid suhtelised suvalisuse mõttes, vaid seda, et nad on määratud oma suhete kaudu, ning et pole ühtegi eelissuhet teiste üle. Selles mõttes oleks relatiivsusteooriat õigem nimetada mida oleks õigem nimetada relatsioonilisusteooriaks (nähtused on määratud relatsioonide, suhete kaudu; ei ole eelistatud taustsüsteemi; aga kui me lähtume mingist taustsüsteemist, siis on nähtused omal spetsiifilisel moel määratud; teisest taustsüsteemist lähtudes nad oleksid teisel spetsiifilisel moel määratud; need kaks on omavahel suhtes ja ükski pole eelisseisundis).
[1] Nõnda nagu looteeas ja lapsena sisseküntud vaod mõjutavad meie psüühika struktuuri kogu edasise elu vältel.
[2] Tähistaja ei pea muidugi olema sõna kitsalt grammatilises tähenduses; me tahame siinkohal välja tuua üldise skeemi, mitte käsitleda selle detaile.
Paljusid Lääne filosoofia traditsioonilisi eelistusi on ümber pööratud ja õige mitmes aspektis tunduvad praegused üldkultuurilised eelistused olevat koguni vastupidised nendele, mida on filosoofiapärimuses esitatud ja arendatud. Vaadelgem kõigepealt natuke lähemalt mõningaid neid eelistusi ning nende ümberpööramisi levimõtlemises.
Üks Lääne filosoofiapärimust tugevalt mõjutanud vahetegu on platonistlik eristus meelelise ja ideaalse vahel. Meeltega me tajume üksikuid partikulaarseid laudu, aga tunneme neis ära millegi, mis on neile kõigile ühine ja mis võimaldab meil neid asju laudadena identifitseerida – seda “laudsust” nimetame laua “ideeks”. Laua idee on see, mis koondab kokku meelelise paljuse ja võimaldab neid selle esinemiskujudena ära tunda. Midagi samasugust võib täheldada keeles. Kreeka ja eesti keeles sõnad käänduvad ja pöörduvad. See tähendab, et meil on hulk sõnakujusid: ‘jooksen’, ‘jooksed’, ‘joostakse’, ‘jooksime’, ‘joostagu’, ‘jooksnuvat’, ‘ei jookse’ jne. St meil on hulk verbivorme erinevates isikutes, aegades, kõneviisides, kõneliikides jne, aga ometi me tunneme, et nad kuuluvad mingil moel kokku ehk moodustavad ühe “paradigma”. Neid võib omakorda rühmitada mitmesugusteks ja erineva ulatusega gruppideks (ehkki siin on raske vahet teha, mil määral see on spontaanne ja mil määral kooligrammatikast omandatud harjumus), nt ainsuse teise isiku (“sina”) muutevormid, tingiva kõneviisi muutevormid, lihtmineku muutevormid jne. Selle üldnimetusena kasutatakse sõnaraamatutes mingit üht vormi (eesti keeles ma-tegevusnimi, soome keeles da-tegevusnimi, ladina ja kreeka keeles indikatiivi oleviku ainsuse 1. isiku, heebea keeles perfekti ainsuse 3. isiku meessoo vormi jne), aga me saame hästi aru, et tegemist on pelgalt konventsiooniga (need on grammatikule kõige mugavamad vormid) ning et need mudelvormid ise kuuluvad samuti paradigmasse. Päris “idee” ise jääb meeltega tajumatuks, üksnes mõistuses käsitatud ühendajaks. Sama kehtib muidugi ka nimisõnade erinevate muutevormide puhul. Pole võimatu, et selline keeleline kogemus oli koguni üheks ajendiks platonistlikule üldistusele: nõnda nagu me läbi erinevate muutevormide mõistame üht paradigmat, samamoodi me kogeme erinevate meeleliselt tajutud asjade taga üht ideed. Täpsemini öeldes omandab “idee” siin ühe lisafunktsiooni: see mitte lihtsalt ei ühenda sõnade muutevorme omavahel, vaid ka sõnu ja asju, mille kohta sõnad käivad. See paneb aluse Lääne tüüpiliselt triaadilistele tähendusteooriatele: tähistaja (meeleline sõnakuju[2]), tähendus (paradigma, idee) ja osutus (mingi eksisteeriv asi või nähtus). Idee ühendab erinevaid sõnakujusid ning ka sõnu ja asju.
Sellega on seotud teatav inimesekäsitlus: ideele ning sõnade või asjade esinemiskujudele vastavad erinevad isiksuse osad. Ideedega tegeleb mõistus ning esinemiskujud on meelte ehk keha asi. See viib keha ja mõistuse (ehk vaimu, intellekti) dualismini. Tasub tähele panna ka seda, et inimesele lähenetakse siin epistemoloogiliselt, st. see oluline eristus keha ja vaimu vahel tehakse selle alusel, kuidas me asju tunnetame, teada saame: ühtesid asju tunnetame meelte kaudu (see on meie kehaline aspekt) ja teisi mõistuse kaudu (meelte osavõtuta, kehatult). Kuna siin tekib küsimus, kuidas keha ja mõistus on omavahel seotud, siis see struktuur võib muutuda kolmetiseks: keha, mõistus ning neid vahendav hing (nõnda nagu Platonil hing kuulub ühest küljest ideedemaailma ja kaeb ideid endid, on ta teisest küljest seotud ka meelelisega: iluga kokku puutumine tiivustab meie hinge, nii et see tõuseb taas ideid kaema).
Nende kahe aspekti ajaline olemisviis on platonismis väga erinev: ideed on muutumatud ja igavesed, meelelised asjad aga on ajalised, nad muutuvad ning alluvad tekkimisele ja hävimisele. Niimoodi eristatakse olemist (ingl. k. being, pr. k. être) ja saamist (ingl. k. becoming, pr. k. devenir). Kõik olevad asjad muutuvad, aga nende aluseks on muutumatu olemine. Olemine on see, mis annab olevale püsi ja konsistentsi, aga olemine ise on enesespiisav ega vaja olevaid asju. Saamine on pelk hajumine, pihustumine, ilma igasuguse omaoluta.
Platonistlikus versioonis on nendes paarides idee eelistatud meelelisele, mõistus kehale ja olemine saamisele. Selline hoiak juurdus pärimuse peavoolus, ent on tänapäeva levimõtlemises sageli pigem ümber pööratud; selle juurde tuleme põgusalt allpool tagasi.
Platoni õpilane Aristoteles on teine filosoof, kes on sisse kündnud vagusid, mille sees me siiamaani liigume. Aristoteles ei lahutanud ideed ja meelelist eraldi sfäärideks nagu Platon ehk teisisõnu, ta kahandas platonistlikku mütoloogiat, aga säilitas siiski need kaks aspekti: vorm (morphe) ja aine (hyle), mis kuuluvad tal lahutamatult kokku (see on nn “hülemorfism”). Need said tema käsitluses kaheks asja põhjuseks, vormiliseks ja aineliseks (traditsiooniliste ladinakeelsete nimetustega vastavalt causa formalis ja causa materialis). Lisaks neile käsitas Aristoteles veel kaht põhjust (mis seostuvad paremini meie tavalise põhjuslikkusemõistega): valmistaja- ja eesmärkpõhjus (causa efficiens ja causa finalis). Selline nelja põhjuse eristamine võimaldab esiteks analüüsida põhjuslikkuse erinevaid aspekte, aga eeskätt keskendab tähelepanu eritletud indiviididele. Üksikpõhjuse või -tagajärje väljaeristamine on alati mingil määral kunstlik, kuivõrd iga sündmus on tegelikkuses seotud iga teisega. Tähelepanu keskendamine indiviididele võimaldab lihtsustada olukorda ja suurema osa tegureid välja jätta, pöörates tähelepanu üksnes eritletud indiviidide kindlatele aspektidele (näiteks pronks, või teatav vaasikuju). Põhjuslikku jada projitseeriti tagasi teispoole maailma mingisse instantsi (Platonil Demiurg, Aristotelesel Liikumatu Liigutaja), mis on selle jada käima lükanud.
Põhjuste teadmine on see, mis eristab teoreetilist teadmist puhtpraktilisest. See tähendab kõrgema astme teadmist: mitte lihtsalt ei tea (induktiivselt), et “on nii”, vaid teab ka, “miks on nii” (mis võimaldab deduktsiooni). Kui teada põhjusi ning erinevate põhjuslikkusejadade seoseid, siis on võimalik puhtalt vaimus, “teoreetiliselt” valmis mõelda tegutsemisplaan ning asuda seejärel seda “praktikas” ellu rakendama. Teooria eelneb de jure praktikale: enne on plaan ja meetod ning seejärel seda teostatakse. Aga ideaalse ja meelelise vastuolu ilmneb siin uues kuues mitmesuguste takistuste, tõrgete, ootamatuste näol selles teostamisprotsessis. Tegelikkuses teostamise käigus tuleb alatasa välja midagi, mida plaanis polnud ette nähtud, praktika erineb teooriast, moonutab seda.
Teoreetilise teadmise mudel on seotud vabaduse ja otsustamisega: me kujutleme vaimus (“teoreetiliselt”) erinevaid võimalikke tegevusi, kaalume nende häid ja halbu külgi ning otsustame siis lõpuks ühe kasuks, mida me hakkame ellu viima. See vaimus kaalumine ilmutavat meie vabadust. Ja kui me hakkame oma vaimus läbikaalutud otsust teoks tegema, siis loetakse meid selle eest ka vastutavaks. Siit tuleb eetiline eristus (mille on kõige aredamalt välja toonud Immanuel Kant “Praktilise mõistuse kriitikas”): on meelelise maailma põhjuslikkus, mille suhtes me pole iial ainuisikuliselt vastutavad (kuna iga tegu on tingitud teistest tegudest ja teistest inimestest) ja on ülemeelelise maailma põhjuslikkus, mille suhtes me oleme alati absoluutselt vastutavad. Näiteks võis mul olla raske lapsepõlv, vanemad võisid mind väärkohelda ja koolikaaslased kiusata – aga kui ma täiskasvanuna sooritan kuriteo, siis loetakse mind ikkagi selle eest ainuisikuliselt vastutavaks – ja mitte väärkohtlejaid ega kiusajaid lapsepõlvest (kui mind just süüdimatuks ei tunnistata). Vabadus on ülemeeleline ning selle tagajärjeks on vastutusvõime.
Selline moraalne ja juriidiline vastutus on üks oluline tegur õhtumaise autonoomse subjekti kujunemises. Ta on see, kes on ainuisikuliselt vastutav absoluutse instantsi (seaduse, Jumala) ees, mis on temast väljaspool. See kõrgeim instants ei ole “sellest maailmast”. Kodanikud on üksteisega võrdsed mingi üldise ja abstraheeritud või transtsendeeritud (maailmavälise) instantsi suhtes. Sellist subjekti kutsub Thomas Kasulis (2002) “integraalseks subjektiks”. Sellisel subjektil on integreeritud sidusus, oma taandamatu individuaalsus ja olemus, mis säilib kõikides maailmasisestes suhetes, kuna selle olemuse aluseks on suhe millegi maailmavälisega. Kuigi iga subjekt on muidugi seotud maailma ja kõikide teiste subjektidega, tuleb mina kui subjekt (onto)loogiliselt esimesena ning tema suhted ülejäänuga teisesena. Esmalt ma olen ja seejärel olen ühes või teises suhtes.
Tänapäevases levimõtlemises on vanad metafüüsilised eelistused ja väärtushinnangud sageli ümber pööratud. Eraldi normatiivset ideedemaailma ei ole; on ainult meeleline maailm. Kui ideedest võib rääkida, siis meelemaailmast tuletatuna, nii et selles mõttes on ideeline ja meeleline väärtushinnangutes kohad vahetanud. Ei asjade ega sõnade üle ei valitse mingit kõrgemat mõistet, nii et nad on määratud relatsiooniliselt. Filosoofias juhtis sellele tähelepanu Friedrich Nietzsche ning mõnevõrra hiljem jõudis see füüsikasse Albert Einsteini relatiivsusteooriana. See ei tähenda, et asjad, mõisted ja nähtused oleksid suhtelised suvalisuse mõttes, vaid seda, et nad on määratud oma suhete kaudu, ning et pole ühtegi eelissuhet teiste üle. Selles mõttes oleks relatiivsusteooriat õigem nimetada mida oleks õigem nimetada relatsioonilisusteooriaks (nähtused on määratud relatsioonide, suhete kaudu; ei ole eelistatud taustsüsteemi; aga kui me lähtume mingist taustsüsteemist, siis on nähtused omal spetsiifilisel moel määratud; teisest taustsüsteemist lähtudes nad oleksid teisel spetsiifilisel moel määratud; need kaks on omavahel suhtes ja ükski pole eelisseisundis).
[1] Nõnda nagu looteeas ja lapsena sisseküntud vaod mõjutavad meie psüühika struktuuri kogu edasise elu vältel.
[2] Tähistaja ei pea muidugi olema sõna kitsalt grammatilises tähenduses; me tahame siinkohal välja tuua üldise skeemi, mitte käsitleda selle detaile.