Euroopa filosoofiapärimus
Euroopa filosoofiapärimusel on oma ajalugu. Süstemaatilisemal kujul hakkas seda esimesena teadvustama ja moodustama Aristoteles (384-322 eKr). Pärimuse järgi algas filosoofia Väike-Aasia kreeka linnriikides (mis tänapäeval asuvad Türgi territooriumil). Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (7-6 saj eKr). Talle järgnes rida teisi mõtlejaid, nende hulgas Herakleitos, Parmenides, pütagoorlased, kuni Sokrateseni (u 469-399 eKr), kelle järgi arvatakse Kreeka filosoofia ajaarvamist: enne Sokratest ja pärast Sokratest. Sokrates ise ei kirjutanud midagi, aga ta inspireeris teisi kirjutama, eeskätt Platonit (428-348 eKr), keda on loetud Kreeka filosoofia sisuliseks rajajaks. Platonit koos Aristotelesega on peetud Kreeka mõtlemise tipuks, ehkki uuemal ajal on hakatud taas rõhutama ka teisi mõttevoole, sh hellenismiajal domineerinud stoitsismi ja epikuurlust. Ühe suurkujuna hilisemast ajast tuuakse välja Plotinost (204-270 pKr) ja tema neoplatonismi. Pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist ja Boethiust (480-524 pKr) Lääne-Euroopas filosoofiline tegevus praktiliselt katkes (väikese elavnemisperioodiga “karolingide renessansi” ajal 8.-9. saj.) pooleks tuhandeks aastaks. Kreeka filosoofia pärandit kanti edasi Bütsantsis ja 7. saj. pKr tekkinud islamis, aga sealseid filosoofe ei peeta Läänes päris “omaks” (ja eriti Bütsantsi filosoofiat ka tuntakse üsna halvasti). Filosoofia taastus Lääne-Euroopas alles 11.-12. sajandil ning oluliseks tõukeks oli araabia filosoofia ning nende vahendatud Vana-Kreeka pärand. Sellest peale on Lääne-Euroopas filosoofiat järjepidevalt aetud tänapäevani: Aquino Thomas, Duns Scotus, Descartes, Spinoza, Locke, Leibniz, Hume, Kant, Hegel, Nietzsche, Heidegger, Wittgenstein, Deleuze jpt.
Kõik Lääne suured filosoofid on seda pärimust uuendanud ja rikastanud, aga samas on nende tegevus pidevuslikult välja kasvanud pärimuse varasematest vormidest (kui filosoofiatraditsioon hiliskeskajal taastus, siis toimus see Vana-Kreeka pärimuse ja tollest välja kasvanud araabia filosoofia põhjal). See tekitab aga küsimuse, kas mitte ei või Lääne filosoofid kõigest uuenduslikkusest hoolimata olla piiratud mõnigate põhjapanevate valikutega, mis tehti pärimuses väga varakult ning mis ajaloo käigus põlistusid? Kas ei või mõned nendest valikutest olla nii sügaval, et me ei oska neid üldse oma pärimuse sees küsimuse ega kahtluse alla seadagi? Kas ei võiks mõtelda hoopis teistelt eeldustelt ja algliigendustest lähtudes? Või isegi kas meie enda pärimust ei või kujutleda hoopis teistsuguseks, kui selles oleks rõhutatud pigem teisi mõttesuundi (näiteks Platoni ja Aristotelese asemel stoikute, epikuurlaste, skeptikute, küünikute ideid)? Selleks, et küsimuse alla seada pärimusest ülevõetud teadvustamata eelarvamusi, võib rakendada kolme meetodit: (1) püüda otsida üles või rekonstrueerida filosoofide ideid, kes on peavoolust kõrvale jäänud, ning reflekteerida põhjuste üle, miks nad kõrvale jäid; (2) pöörduda mõne teise mõttepärimuse poole, et selle varal problematiseerida ja küsimuse alla seada seda, milles me muidu ei oska kaheldagi ja mida me iseenesestmõistetavaks peame; (3) pöörduda maailma ja kogemuse enese poole. See viimane ongi mõtlemise põhiline ülesanne: võimalikult mitmekesiselt ja innustavalt mõtestada maailma, elu, kogemust jne. Pärimus aitab meid selles: me ei pea kõiki mõttekäike ise leiutama, vaid saame osa tööriistu juba eelkäijatelt. Aga pärimus ka pärsib meid nende eelarvamuste kaudu, mida me ei oska küsimuse alla seadagi, ning selles suhtes on abi nii pärimusesisesest kui pärimustevahelisest kriitilisest refleksioonist.
Kõik Lääne suured filosoofid on seda pärimust uuendanud ja rikastanud, aga samas on nende tegevus pidevuslikult välja kasvanud pärimuse varasematest vormidest (kui filosoofiatraditsioon hiliskeskajal taastus, siis toimus see Vana-Kreeka pärimuse ja tollest välja kasvanud araabia filosoofia põhjal). See tekitab aga küsimuse, kas mitte ei või Lääne filosoofid kõigest uuenduslikkusest hoolimata olla piiratud mõnigate põhjapanevate valikutega, mis tehti pärimuses väga varakult ning mis ajaloo käigus põlistusid? Kas ei või mõned nendest valikutest olla nii sügaval, et me ei oska neid üldse oma pärimuse sees küsimuse ega kahtluse alla seadagi? Kas ei võiks mõtelda hoopis teistelt eeldustelt ja algliigendustest lähtudes? Või isegi kas meie enda pärimust ei või kujutleda hoopis teistsuguseks, kui selles oleks rõhutatud pigem teisi mõttesuundi (näiteks Platoni ja Aristotelese asemel stoikute, epikuurlaste, skeptikute, küünikute ideid)? Selleks, et küsimuse alla seada pärimusest ülevõetud teadvustamata eelarvamusi, võib rakendada kolme meetodit: (1) püüda otsida üles või rekonstrueerida filosoofide ideid, kes on peavoolust kõrvale jäänud, ning reflekteerida põhjuste üle, miks nad kõrvale jäid; (2) pöörduda mõne teise mõttepärimuse poole, et selle varal problematiseerida ja küsimuse alla seada seda, milles me muidu ei oska kaheldagi ja mida me iseenesestmõistetavaks peame; (3) pöörduda maailma ja kogemuse enese poole. See viimane ongi mõtlemise põhiline ülesanne: võimalikult mitmekesiselt ja innustavalt mõtestada maailma, elu, kogemust jne. Pärimus aitab meid selles: me ei pea kõiki mõttekäike ise leiutama, vaid saame osa tööriistu juba eelkäijatelt. Aga pärimus ka pärsib meid nende eelarvamuste kaudu, mida me ei oska küsimuse alla seadagi, ning selles suhtes on abi nii pärimusesisesest kui pärimustevahelisest kriitilisest refleksioonist.