Hiina liigendused
Nagu me eespool ütlesime, on üks võimalus traditsiooniliste Lääne liigenduste lahtiühendamiseks pöörduda mõne teise pärimuse poole. Siinse õpiobjekti autor on tuttav eeskätt Hiina pärimusega. See ongi selles suhtes sageli õpetlikum kui India pärimus, sest viimasega on Euroopa juba väga vanast ajast peale üsna palju läbi käinud ja antiikajal oli kultuurivahetus eriti tihe. Hiina aga on kaugemal ja geograafiliselt eraldatum (mäed, kõrbed), nii et ka kokkupuuted sealse pärimusega on harvemad ja vastastikused mõjutused väiksemad. Seetõttu võib pidada tõenäolisemaks, et kumbki pärimus on välja arendanud erinevaid aspekte, rõhutanud erinevaid mõttekalduvusi.
Hiina sidusus tugineb protsessile ja selle reguleerimisele. Põhiline eristus pole siin nähtamatu-ideeline versus nähtav-meeleline või muutumatu versus muutlik. Hiinas pööratakse tähelepanu hoopis muutumise erinevatele etappidele. Arengud on alguses sulanduvad, erinevad jõujooned on märkamatud ja esialgu pole aru saada, mis suunas olukord areneb. Sedamööda, kuidas mingi arengusuund eristub, võtab ta kuju, saab nähtavamaks, eristub ülejäänust. Lõpuks jõuab see välja mingi selgepiirilise tulemuse, indiviidi või nähtuseni. Mitte nähtamatu-nähtav, vaid raskestimärgatav-silmaganähtav. Algfaas on sulanduv, “tilluke” (wei 微, ji 幾), lõppfaas on kõrvutuv, jäme. Sulanduv olek on “väesolu” ehk see, kui erinevad kalduvused on veel “väes”, ning kõrvutuv olek on “käesolu” ehk see, kui nad on “käes”. Tüüpiline hiina arengukirjeldus järgib eristumiseloogikat: väesolevast segadikust eristuvad välja duaalsus ehk kahe aspekti polaarsus (neid aspekte nimetatakse yin’iks ja yang’iks). Need omakorda eristuvad ja tahenevad, kuni lõpuks me saame “musttuhanded asjad” ehk valmis, käesolevad isendid, asjad ja nähtused. Kui need omakorda lagunevad, siis kirjeldatakse seda naasmisena sulanduvasse, väesollu.
Lisaks kõrvutuvustasandi eristusele väes-käesolu teljel eristatakse igal kõrvutustasandil kaht aspekti, yin’i ja yang’i (mis algselt tähendavad vastavalt mäe varjulist ja päikesepoolset külge). Yin on tagasitõmbuv, staatiline, absorbeeriv, lõimiv, taustalejääv; yang on pealetungiv, dünaamiline, lööv, eristuv, esilekerkiv. Nad ei saa olla eraldi, vaid neid käsitletakse rangelt komplementaarsena: ei saa olla puhast yin’i ega puhast yang’i; ei saa olla yin’i ilma yang’ita ega vastupidi. Mida lõimimine lõimiks, kui midagi ei eristuks? Või kuidas saaks miski eristuda, kui eristujaid ei lõimitaks? Esimesel juhul oleks meil amorfne känkar ja teisel juhul laialipudenev krabu. Yin ja yang käivad alati paaris, aga nende suhe on muutuv, igidünaamiline. Nad ei püsi kunagi tasakaalus, vaid alati üks aspekt saavutab ülekaalu, aga mida rohkem ta ülekaalus on, seda tõenäolisemalt ta pöördub ümber ja hakkab liikuma vastupidises suunas. Äärmusse viidud kalduvus pöördub loomuldasa oma vastandiks (selle kohta vt Jullien 2011).
Seda teadmist läbistuvustasandite ning nende kahe aspekti kohta saab ära kasutada praktilises tegutsemises – sealhulgas ka poliitikas ja sõjaasjanduses. Osav ja võimekas minister või kindral on see, kes oskab enne teisi tuvastada olukorra jõujooni ning selle varal ette aimata edasisi arenguid. Ta on nii teravapilguline, et suudab näha sellesse, mida muidu on raske näha. Mitte kaeda ülemeelelisi ideid, vaid piielda meelelise maailma enese hakatustesse, algetesse, visanduvatesse protsessidesse. Sellist pilku saab harjutada ning selles on abiks mõned poliitiku või väejuhi käsiraamatud (nt. Guiguzi või Sunzi). Nendes tuuakse välja parameetrid, mida poliitik või väejuht peab silmas pidama. Näiteks sõjapidamise juures on oluline maastik, ilm, enda ja vastase moraal, värskus või kurnatus, asetus maastikul, suurus jne. Nende parameetrite erinevad konfiguratsioonid loovad erinevaid pingepotentsiaale, erinevaid väesolevaid struktuure, millel on kalduvus areneda üht- või teistmoodi. Näiteks põgenemisteeta sõjaväes võitlevad ka muidu arad sõdurid vapralt. Hea väejuht võtab neid parameetreid arvesse ja sätib olukorda niimoodi, et protsessi lahti rulludes võimenduksid talle soodsad asjaolud ja sumbuksid ebasoodsad. Seejuures saab ta arvestada yin’i ja yang’i komplementaarsusega: ta võib meelega õhutada vastast peale tungima ja oma yang-aspekti rõhutama, kuna ta teab, et see pöördub kergesti oma vastandiks, yin’iks ja taandumiseks. Pealetungiv vastane muutub hooletuks, unustab oma yin-aspekti, ja seetõttu on teda kergem purustada. Väejuht ei manipuleeri mitte käesolevas, vaid väesolevas ehk selles, mis on vaevumärgatav. Kui lahing juba käib, siis on raske midagi kardinaalselt muuta; seda tuleb teha juba eelnevalt. See ei puuduta üksnes kitsas mõttes lahingutaktikat, milliseid väesosi, kus ja millal kasutada. Kõige parem väejuht on see, kes võidab lahingu ilma verd valamata ning sõja ilma lahinguid pidamata. Tuleb mõjutada olukorda läbistuvuse, väesolu tasandil, ja seal saab väikese jõukuluga saavutada suuri tulemusi (nt. lihtsalt väärinformatsiooni levitamise, diversiooniakti, pettemanöövri või muu sellisega saab juba ette õõnestada vastase võitlusvõimet ning heal juhul üldse lagundada tema vägede sidusus). Eesmärk pole mitte destrueerida, vaid destruktureerida. Parim on võtta vastase sõjavägi ja riik üle ilma vastupanuta.
See loogika kehtib igasuguse tegutsemise puhul; sõda on lihtsalt kõige selgem ja lihtsam näide (kaks osapoolt selges komplementaarsuses, nii et ühele kasulik on teisele kahjulik). Tavalised olukorrad on tunduvalt keerukamad, neis on rohkem parameetreid, mis võivad olulised olla. Ka ei moodusta nad enamasti nii lihtsaid duaalsusi nagu kaks teineteisega võitlevat armeed. Aga üldine põhimõte jääb samaks: püüda tuvastada olukorra vaevumärgatavaid jõujooni, katsuda rõhutada soodsaid ja summutada ebasoodsaid, osata oodata ka pealtnäha ebasoodsas olukorras (kuni selle yang on oma jõu ammendanud).
Kui me lähemalt vaatame, siis me näeme, et yin’il ja yang’il on tegelikult kaks erinevat tähendust. (1) Ühest küljest tähistab yin läbistuvust ja väesolu ning yang kõrvutuvust ja käesolu. Selles tähenduses rõhutatakse neist tegutsemise puhul eeskätt yin aspekti, ja seda nii kitsalt sõjanduslikus ja poliitilises kontekstis (vt Sunzi ja Guiguzi) kui ka üldisemas praktikas (Laozi). Tuleb tähele panna läbistuvat, vaevumärgatavat, olla valvel arenguhakatuste suhtes, mis arenedes võivad anda suuri tagajärgi. Ja tegutsemises tuleb hoida seda läbistuvat tasandit pidevalt pilgus, tuleb hoiduda liiga selget, ühetist, lõplikku kuju omandamast, tardumast ühte kindlasse vormi. Näiteks sõjapidamise puhul soovitatakse Sunzi’s hoida oma vägi kujutuna ning õhutada vastase väge kuju omandama. Sest kui sul on kindel kuju, siis sa oled jäik ja sind on hõlpsam hävitada. On hädavajalik säilitada paindlikkus, kohanemisvõime, püsida võimalikult kaua nö kättejõudmise vahepealses etapis (vähemasti vastase jaoks). Püsida mõistatusena.
(2) Teisest küljest aga on nii, nagu me eespool rääkisime, et yin ja yang tähendavad iga läbistuvustasandi kaht aspekti, nö absorbeerivat-lõimivat ning pealetungivat-eristuvat. Ka siin on oluline mitte liialdada yang’iga. Igasugune esiletulemine ja pealetungimine on jõukulukas ega saa kesta lõputult. Nagu öeldakse Laozi’s: kaua kikivarvukil ei seisa. Sa väsid ära. Parem on püsida varjus, märkamatuna, oodata õiget aega, ning tegutseda alles siis, kui potentsiaal on sulle soodne ning seetõttu tegutsemise kordaminek kindel.
Niisiis pole sellises kirjelduses eraldatud ja lahku viidud kaht sfääri, meelelist ja ideelist, nähtavat ja nähtamatut, vaid protsessi faasid (läbistuv algus ja kõrvutuv lõpp; iga faasi yin ja yang aspekt) kuuluvad kokku ega ole põhimõtteliseltki teineteisest lahutatavad. Vastavalt pole ka inimisiksuses kaht korrust, mõistust ja keha, millest esimene juhib ja kasutab teist “tööriistana”. Selle asemel käsitatakse isikut läbistuvistasandite kaudu, näiteks nii: shén 神, qì 氣, xíng 形. Neid tõlgitakse sageli vastavalt: vaim, hingus ja kuju, kuid on väga tähtis neisse mitte sisse lugeda läänelikke tähendusi, mis eeldavad eespoolkirjeldatud dualisme (keha-vaim jt). Shén pole mitte vaim vastandina kehale, vaid isiku hakatus, läbistuv tasand, eristatuna isiku valmis ja kõrvutuvast “kujust” (xíng). Läbistuv-vaimiline oluviis eristub polaarse hingusena (yin-yang) ning taheneb-kalgendub mingiks kujuks. See omakorda millalgi laguneb ja sulandub tagasi läbistuvusse, vaimilisse. Hiina filosoofias ja kirjanduses on isiksuse aspektide kohta veel terve hulk muid sõnu; neid oleks eksitav tõmmata keha-vaimu eristuse liistule.
Lääneliku ja Hiinaliku liigenduse üks oluline erinevus on see, et kui meeleline ja ideaalne sarnanevad teineteisega (laua idee sarnaneb – abstraheerituna – meeleliste laudadega), siis protsessi väes- ja käesoleva faasi, läbistuva ja kõrvutuva tasandi vahel puudub sarnasus, üks ei kopeeri teist. Läbistuva väesolu kättetoomine kõrvutuvusse, mille käigus eristatakse selle momente ja viiakse lahku selle aspekte, tekitab midagi põhimõtteliselt uut, mis pole mehaaniliselt eelnevast tuletatav, vaid on pigem nagu seemne lahtivoltumine puuks või idee lahtipakkimine kõneks.
Läänelikus traditsioonilises versioonis oli idee igavene ja meeleline pelgalt kaduv-ebaoluline; aeg ja kestus kuuluvad siin meelelisuse juurde ning on pigem midagi ebareaalset, illusoorset ja segavat. Tänapäevases levimõtlemises pööratakse see suhe sageli ümber ning järgi jääb ainult teine pool, meeleline vahelduvus, ent ajalisus on endiselt midagi takistavat: see on (olgu hea või halb) viivitus enne järgmist meelelist ilmingut (mõnu või valu). Hiinalikus protsessikäsitluses aga on ajalisus ja kestus midagi positiivset: selle käigus toimub kättetoomine, ja iga kättetoomine on loov, sellise eristamisliikumise käigus tekib midagi põhimõtteliselt uut. Selle tulemuseks on samuti mõnud ja valud, aga need on kõigest protsessi kättejõudnud lõppkujud, millesse ei tohi kinni jääda. Oluline on pilgus hoida hakatuslikku, läbistuvat, väesolevat. Kestus ise ongi “substants”.
Kui me lääneliku liigenduse puhul rääkisime integraalsest subjektist, siis hiinaliku liigenduse sees tekib Kasulise mõisteis “intiimne subjekt”. Intiimne subjekt pole mingi eraldiseisev indiviid, ta pole põhimõtteliseltki lahutatav oma suhetest ümbrusega. Ta ongi oma suhted, oma suhtestik, ja iga suhte muutumine muudab teda ennast, mitte pelgalt tema mingit omadust või avaldust. Tõepoolest, kui me näiteks kaotame mõne lähedase inimese, siis me kogeme, kuidas me ise selle tagajärjel muutume teiseks. Sest ma polnud tollest inimesest eraldi (olgu või lähedal), vaid me läbistasime teineteist, olime nö teineteise “sees”. Erinevate suhete “all” ei ole mingit sub-jekti (see sõna tähendab ladina keeles “alla-heidetut”), vaid suhteringluste lõikumispunkt on “tühi”. See tühjus aga pole lihtsalt puudumine või mitteolemine, vaid see on hoopis aspekt, mis igasugust toimimist võimaldab. Laozi näidet kasutades (§11) just tänu sellele, et rattarumm on tühi, saab sinna panna vankri telje ja niimoodi ratast kasutada. Samamoodi teeb vaasis olev tühjus ta kasutatavaks, ning seinasolevad tühikud uste-akende näol teevad toa kasutatavaks. See viljakas tühjus on läbistuvus, väesolu, eel-mõte.
Niimoodi pole ka hiina tähendusteooriad triaadilised. Eespool me nägime, kuidas “idee” kui “kolmas” vahendab sõnu (tähistajaid) ja asju (osutust). Seejärel me nägime, kuidas ideed sarnanevad meelelisega. See seab kahtluse alla idee vahendusvõime, sest tundub, et läheks vaja omakorda lüli ühest küljest idee ja sõna ning teisest küljest idee ja asja vahel. Niimoodi muutub arusaamatuks, kuidas me üldse saame midagi väljendada või millelegi osutada. Hiinalik tähendusekäsitlus seevastu puudutab kättejõudmise etappe ning selle kaht aspekti (yin-yang). Eel-mõttes eristuvad mõisted, küsimusliinid, ning need arenevad lõpuks välja valmis tekstiks, sõnadeks ja lauseteks.
Hiina sidusus tugineb protsessile ja selle reguleerimisele. Põhiline eristus pole siin nähtamatu-ideeline versus nähtav-meeleline või muutumatu versus muutlik. Hiinas pööratakse tähelepanu hoopis muutumise erinevatele etappidele. Arengud on alguses sulanduvad, erinevad jõujooned on märkamatud ja esialgu pole aru saada, mis suunas olukord areneb. Sedamööda, kuidas mingi arengusuund eristub, võtab ta kuju, saab nähtavamaks, eristub ülejäänust. Lõpuks jõuab see välja mingi selgepiirilise tulemuse, indiviidi või nähtuseni. Mitte nähtamatu-nähtav, vaid raskestimärgatav-silmaganähtav. Algfaas on sulanduv, “tilluke” (wei 微, ji 幾), lõppfaas on kõrvutuv, jäme. Sulanduv olek on “väesolu” ehk see, kui erinevad kalduvused on veel “väes”, ning kõrvutuv olek on “käesolu” ehk see, kui nad on “käes”. Tüüpiline hiina arengukirjeldus järgib eristumiseloogikat: väesolevast segadikust eristuvad välja duaalsus ehk kahe aspekti polaarsus (neid aspekte nimetatakse yin’iks ja yang’iks). Need omakorda eristuvad ja tahenevad, kuni lõpuks me saame “musttuhanded asjad” ehk valmis, käesolevad isendid, asjad ja nähtused. Kui need omakorda lagunevad, siis kirjeldatakse seda naasmisena sulanduvasse, väesollu.
Lisaks kõrvutuvustasandi eristusele väes-käesolu teljel eristatakse igal kõrvutustasandil kaht aspekti, yin’i ja yang’i (mis algselt tähendavad vastavalt mäe varjulist ja päikesepoolset külge). Yin on tagasitõmbuv, staatiline, absorbeeriv, lõimiv, taustalejääv; yang on pealetungiv, dünaamiline, lööv, eristuv, esilekerkiv. Nad ei saa olla eraldi, vaid neid käsitletakse rangelt komplementaarsena: ei saa olla puhast yin’i ega puhast yang’i; ei saa olla yin’i ilma yang’ita ega vastupidi. Mida lõimimine lõimiks, kui midagi ei eristuks? Või kuidas saaks miski eristuda, kui eristujaid ei lõimitaks? Esimesel juhul oleks meil amorfne känkar ja teisel juhul laialipudenev krabu. Yin ja yang käivad alati paaris, aga nende suhe on muutuv, igidünaamiline. Nad ei püsi kunagi tasakaalus, vaid alati üks aspekt saavutab ülekaalu, aga mida rohkem ta ülekaalus on, seda tõenäolisemalt ta pöördub ümber ja hakkab liikuma vastupidises suunas. Äärmusse viidud kalduvus pöördub loomuldasa oma vastandiks (selle kohta vt Jullien 2011).
Seda teadmist läbistuvustasandite ning nende kahe aspekti kohta saab ära kasutada praktilises tegutsemises – sealhulgas ka poliitikas ja sõjaasjanduses. Osav ja võimekas minister või kindral on see, kes oskab enne teisi tuvastada olukorra jõujooni ning selle varal ette aimata edasisi arenguid. Ta on nii teravapilguline, et suudab näha sellesse, mida muidu on raske näha. Mitte kaeda ülemeelelisi ideid, vaid piielda meelelise maailma enese hakatustesse, algetesse, visanduvatesse protsessidesse. Sellist pilku saab harjutada ning selles on abiks mõned poliitiku või väejuhi käsiraamatud (nt. Guiguzi või Sunzi). Nendes tuuakse välja parameetrid, mida poliitik või väejuht peab silmas pidama. Näiteks sõjapidamise juures on oluline maastik, ilm, enda ja vastase moraal, värskus või kurnatus, asetus maastikul, suurus jne. Nende parameetrite erinevad konfiguratsioonid loovad erinevaid pingepotentsiaale, erinevaid väesolevaid struktuure, millel on kalduvus areneda üht- või teistmoodi. Näiteks põgenemisteeta sõjaväes võitlevad ka muidu arad sõdurid vapralt. Hea väejuht võtab neid parameetreid arvesse ja sätib olukorda niimoodi, et protsessi lahti rulludes võimenduksid talle soodsad asjaolud ja sumbuksid ebasoodsad. Seejuures saab ta arvestada yin’i ja yang’i komplementaarsusega: ta võib meelega õhutada vastast peale tungima ja oma yang-aspekti rõhutama, kuna ta teab, et see pöördub kergesti oma vastandiks, yin’iks ja taandumiseks. Pealetungiv vastane muutub hooletuks, unustab oma yin-aspekti, ja seetõttu on teda kergem purustada. Väejuht ei manipuleeri mitte käesolevas, vaid väesolevas ehk selles, mis on vaevumärgatav. Kui lahing juba käib, siis on raske midagi kardinaalselt muuta; seda tuleb teha juba eelnevalt. See ei puuduta üksnes kitsas mõttes lahingutaktikat, milliseid väesosi, kus ja millal kasutada. Kõige parem väejuht on see, kes võidab lahingu ilma verd valamata ning sõja ilma lahinguid pidamata. Tuleb mõjutada olukorda läbistuvuse, väesolu tasandil, ja seal saab väikese jõukuluga saavutada suuri tulemusi (nt. lihtsalt väärinformatsiooni levitamise, diversiooniakti, pettemanöövri või muu sellisega saab juba ette õõnestada vastase võitlusvõimet ning heal juhul üldse lagundada tema vägede sidusus). Eesmärk pole mitte destrueerida, vaid destruktureerida. Parim on võtta vastase sõjavägi ja riik üle ilma vastupanuta.
See loogika kehtib igasuguse tegutsemise puhul; sõda on lihtsalt kõige selgem ja lihtsam näide (kaks osapoolt selges komplementaarsuses, nii et ühele kasulik on teisele kahjulik). Tavalised olukorrad on tunduvalt keerukamad, neis on rohkem parameetreid, mis võivad olulised olla. Ka ei moodusta nad enamasti nii lihtsaid duaalsusi nagu kaks teineteisega võitlevat armeed. Aga üldine põhimõte jääb samaks: püüda tuvastada olukorra vaevumärgatavaid jõujooni, katsuda rõhutada soodsaid ja summutada ebasoodsaid, osata oodata ka pealtnäha ebasoodsas olukorras (kuni selle yang on oma jõu ammendanud).
Kui me lähemalt vaatame, siis me näeme, et yin’il ja yang’il on tegelikult kaks erinevat tähendust. (1) Ühest küljest tähistab yin läbistuvust ja väesolu ning yang kõrvutuvust ja käesolu. Selles tähenduses rõhutatakse neist tegutsemise puhul eeskätt yin aspekti, ja seda nii kitsalt sõjanduslikus ja poliitilises kontekstis (vt Sunzi ja Guiguzi) kui ka üldisemas praktikas (Laozi). Tuleb tähele panna läbistuvat, vaevumärgatavat, olla valvel arenguhakatuste suhtes, mis arenedes võivad anda suuri tagajärgi. Ja tegutsemises tuleb hoida seda läbistuvat tasandit pidevalt pilgus, tuleb hoiduda liiga selget, ühetist, lõplikku kuju omandamast, tardumast ühte kindlasse vormi. Näiteks sõjapidamise puhul soovitatakse Sunzi’s hoida oma vägi kujutuna ning õhutada vastase väge kuju omandama. Sest kui sul on kindel kuju, siis sa oled jäik ja sind on hõlpsam hävitada. On hädavajalik säilitada paindlikkus, kohanemisvõime, püsida võimalikult kaua nö kättejõudmise vahepealses etapis (vähemasti vastase jaoks). Püsida mõistatusena.
(2) Teisest küljest aga on nii, nagu me eespool rääkisime, et yin ja yang tähendavad iga läbistuvustasandi kaht aspekti, nö absorbeerivat-lõimivat ning pealetungivat-eristuvat. Ka siin on oluline mitte liialdada yang’iga. Igasugune esiletulemine ja pealetungimine on jõukulukas ega saa kesta lõputult. Nagu öeldakse Laozi’s: kaua kikivarvukil ei seisa. Sa väsid ära. Parem on püsida varjus, märkamatuna, oodata õiget aega, ning tegutseda alles siis, kui potentsiaal on sulle soodne ning seetõttu tegutsemise kordaminek kindel.
Niisiis pole sellises kirjelduses eraldatud ja lahku viidud kaht sfääri, meelelist ja ideelist, nähtavat ja nähtamatut, vaid protsessi faasid (läbistuv algus ja kõrvutuv lõpp; iga faasi yin ja yang aspekt) kuuluvad kokku ega ole põhimõtteliseltki teineteisest lahutatavad. Vastavalt pole ka inimisiksuses kaht korrust, mõistust ja keha, millest esimene juhib ja kasutab teist “tööriistana”. Selle asemel käsitatakse isikut läbistuvistasandite kaudu, näiteks nii: shén 神, qì 氣, xíng 形. Neid tõlgitakse sageli vastavalt: vaim, hingus ja kuju, kuid on väga tähtis neisse mitte sisse lugeda läänelikke tähendusi, mis eeldavad eespoolkirjeldatud dualisme (keha-vaim jt). Shén pole mitte vaim vastandina kehale, vaid isiku hakatus, läbistuv tasand, eristatuna isiku valmis ja kõrvutuvast “kujust” (xíng). Läbistuv-vaimiline oluviis eristub polaarse hingusena (yin-yang) ning taheneb-kalgendub mingiks kujuks. See omakorda millalgi laguneb ja sulandub tagasi läbistuvusse, vaimilisse. Hiina filosoofias ja kirjanduses on isiksuse aspektide kohta veel terve hulk muid sõnu; neid oleks eksitav tõmmata keha-vaimu eristuse liistule.
Lääneliku ja Hiinaliku liigenduse üks oluline erinevus on see, et kui meeleline ja ideaalne sarnanevad teineteisega (laua idee sarnaneb – abstraheerituna – meeleliste laudadega), siis protsessi väes- ja käesoleva faasi, läbistuva ja kõrvutuva tasandi vahel puudub sarnasus, üks ei kopeeri teist. Läbistuva väesolu kättetoomine kõrvutuvusse, mille käigus eristatakse selle momente ja viiakse lahku selle aspekte, tekitab midagi põhimõtteliselt uut, mis pole mehaaniliselt eelnevast tuletatav, vaid on pigem nagu seemne lahtivoltumine puuks või idee lahtipakkimine kõneks.
Läänelikus traditsioonilises versioonis oli idee igavene ja meeleline pelgalt kaduv-ebaoluline; aeg ja kestus kuuluvad siin meelelisuse juurde ning on pigem midagi ebareaalset, illusoorset ja segavat. Tänapäevases levimõtlemises pööratakse see suhe sageli ümber ning järgi jääb ainult teine pool, meeleline vahelduvus, ent ajalisus on endiselt midagi takistavat: see on (olgu hea või halb) viivitus enne järgmist meelelist ilmingut (mõnu või valu). Hiinalikus protsessikäsitluses aga on ajalisus ja kestus midagi positiivset: selle käigus toimub kättetoomine, ja iga kättetoomine on loov, sellise eristamisliikumise käigus tekib midagi põhimõtteliselt uut. Selle tulemuseks on samuti mõnud ja valud, aga need on kõigest protsessi kättejõudnud lõppkujud, millesse ei tohi kinni jääda. Oluline on pilgus hoida hakatuslikku, läbistuvat, väesolevat. Kestus ise ongi “substants”.
Kui me lääneliku liigenduse puhul rääkisime integraalsest subjektist, siis hiinaliku liigenduse sees tekib Kasulise mõisteis “intiimne subjekt”. Intiimne subjekt pole mingi eraldiseisev indiviid, ta pole põhimõtteliseltki lahutatav oma suhetest ümbrusega. Ta ongi oma suhted, oma suhtestik, ja iga suhte muutumine muudab teda ennast, mitte pelgalt tema mingit omadust või avaldust. Tõepoolest, kui me näiteks kaotame mõne lähedase inimese, siis me kogeme, kuidas me ise selle tagajärjel muutume teiseks. Sest ma polnud tollest inimesest eraldi (olgu või lähedal), vaid me läbistasime teineteist, olime nö teineteise “sees”. Erinevate suhete “all” ei ole mingit sub-jekti (see sõna tähendab ladina keeles “alla-heidetut”), vaid suhteringluste lõikumispunkt on “tühi”. See tühjus aga pole lihtsalt puudumine või mitteolemine, vaid see on hoopis aspekt, mis igasugust toimimist võimaldab. Laozi näidet kasutades (§11) just tänu sellele, et rattarumm on tühi, saab sinna panna vankri telje ja niimoodi ratast kasutada. Samamoodi teeb vaasis olev tühjus ta kasutatavaks, ning seinasolevad tühikud uste-akende näol teevad toa kasutatavaks. See viljakas tühjus on läbistuvus, väesolu, eel-mõte.
Niimoodi pole ka hiina tähendusteooriad triaadilised. Eespool me nägime, kuidas “idee” kui “kolmas” vahendab sõnu (tähistajaid) ja asju (osutust). Seejärel me nägime, kuidas ideed sarnanevad meelelisega. See seab kahtluse alla idee vahendusvõime, sest tundub, et läheks vaja omakorda lüli ühest küljest idee ja sõna ning teisest küljest idee ja asja vahel. Niimoodi muutub arusaamatuks, kuidas me üldse saame midagi väljendada või millelegi osutada. Hiinalik tähendusekäsitlus seevastu puudutab kättejõudmise etappe ning selle kaht aspekti (yin-yang). Eel-mõttes eristuvad mõisted, küsimusliinid, ning need arenevad lõpuks välja valmis tekstiks, sõnadeks ja lauseteks.