Teised filosoofiad 1: Laiendamine kõrvale
Suuri ja järjepidevaid filosoofiapärimusi palju polegi. Lisaks Lääne pärimusele (mille külge haakuvad juudi, araabia, bütsantsi pärimused) on eeskätt India ja Hiina oma (koos nende mõjukeskustega seotud pärimustega: Tiibet, Korea, Jaapan, Vietnam jt). Mis puudutab pärimustevahelist läbikäimist ja selle kirjeldamist, siis siin on üks terminoloogiline küsimus, millel aga on laiemad sotsioloogilised ja poliitilised järelmid: arvamused lähevad lahku selle suhtes, kuidas neid pärimusi nimetada. Laias laastus jagunevad seisukohad kaheks: ühtede meelest võib kasutada sõna “filosoofia” kõigi mõttepärimuste kohta, teiste meelest aga üksnes Vana-Kreekas juurduvate pärimuste kohta (kust on pärit ka see sõna ise), nii et sõna “filosoofia” tähistaks konkreetselt Kreekast alguse saanud mõttepärimusi (millest tähtsaimaks peetakse Lääne oma).
Keelemärgid on põhimõtteliselt arbitraarsed, nii et ei tohiks olla vahet, millise sildi me mingi nähtuse külge kleebime, juhul kui me teame, mida me selle nähtuse all silmas peame. See aga jätab tähelepanuta keelemärkidega seonduvad afektiivsed ja poliitilised asjaolud. (1) Filosoofia on üldiselt Lääne kultuuris läbi aegade olnud kõrgelt hinnatud (ehkki on muidugi olnud reservatsioone, olgu religioossetel või filosoofilistel põhjustel). See seostub kõrgetasemelise vaimutegevusega, millegi raskesti ligipääsetava ja seetõttu väärtuslikuga. Seetõttu kui otsustatakse piirata “filosoofia” sõna Lääne traditsioonile ning tähistada teisi pärimusi teiste nimedega, siis omandab see kergesti šovinistliku ja kolonialistliku alatooni. Meil on filosoofia, aga “neil” on pelgalt “mõttepärimus”. See mõttepärand võib olla huvitav ja seda võib mõnes mõttes isegi meie omale eelistada, aga isegi selline ümberpööramine tõukub all-lasuvast apartheidist. (2) Ning ka institutsiooniliselt seostub filosoofia väga konkreetsete praktikatega (ülikoolid, ajakirjad, erialad jne), nii et nende justkui ükskõiksete nimetustega tegelikult reguleeritakse õpetlaste elu: “filosoofiaga” tegelevad inimesed on ühes õppetoolis, avaldavad ühtedes ajakirjades ja esinevad ühtedel konverentsidel, aga “mõttelooga” tegelevad inimesed on teistes õppetoolides (religioon, kirjandus, sinoloogia, indoloogia jne), avaldavad teistes ajakirjades ja esinevad teistel konverentsidel. Nõnda võib inimene, keda huvitab hiina “mõttelugu” olla sunnitud läbi käima religiooniuurijate, antropoloogide, kirjandusteadlaste ja teistega, ehkki kõige rohkem abi võiks tal olla kontaktidest Lääne filosoofidega. Nii et afektiivsetel ja institutsionaalsetel põhjustel ei ole see nimetuseküsimus siiski ükskõikne, vaid sellel on ulatuslikud järelmid, mis mõjutavad praktikaid. Neil põhjustel toetab käesoleva kirjutise autor pigem “filosoofia” mõiste kasutamist ka teiste pärimuste puhul, ehkki sõna ise on pärit Kreekast ja olgugi et see tekitab uuesti küsimuse filosoofia enda olemise kohta ja tema seoste kohta teiste inimilmingutega.
Keelemärgid on põhimõtteliselt arbitraarsed, nii et ei tohiks olla vahet, millise sildi me mingi nähtuse külge kleebime, juhul kui me teame, mida me selle nähtuse all silmas peame. See aga jätab tähelepanuta keelemärkidega seonduvad afektiivsed ja poliitilised asjaolud. (1) Filosoofia on üldiselt Lääne kultuuris läbi aegade olnud kõrgelt hinnatud (ehkki on muidugi olnud reservatsioone, olgu religioossetel või filosoofilistel põhjustel). See seostub kõrgetasemelise vaimutegevusega, millegi raskesti ligipääsetava ja seetõttu väärtuslikuga. Seetõttu kui otsustatakse piirata “filosoofia” sõna Lääne traditsioonile ning tähistada teisi pärimusi teiste nimedega, siis omandab see kergesti šovinistliku ja kolonialistliku alatooni. Meil on filosoofia, aga “neil” on pelgalt “mõttepärimus”. See mõttepärand võib olla huvitav ja seda võib mõnes mõttes isegi meie omale eelistada, aga isegi selline ümberpööramine tõukub all-lasuvast apartheidist. (2) Ning ka institutsiooniliselt seostub filosoofia väga konkreetsete praktikatega (ülikoolid, ajakirjad, erialad jne), nii et nende justkui ükskõiksete nimetustega tegelikult reguleeritakse õpetlaste elu: “filosoofiaga” tegelevad inimesed on ühes õppetoolis, avaldavad ühtedes ajakirjades ja esinevad ühtedel konverentsidel, aga “mõttelooga” tegelevad inimesed on teistes õppetoolides (religioon, kirjandus, sinoloogia, indoloogia jne), avaldavad teistes ajakirjades ja esinevad teistel konverentsidel. Nõnda võib inimene, keda huvitab hiina “mõttelugu” olla sunnitud läbi käima religiooniuurijate, antropoloogide, kirjandusteadlaste ja teistega, ehkki kõige rohkem abi võiks tal olla kontaktidest Lääne filosoofidega. Nii et afektiivsetel ja institutsionaalsetel põhjustel ei ole see nimetuseküsimus siiski ükskõikne, vaid sellel on ulatuslikud järelmid, mis mõjutavad praktikaid. Neil põhjustel toetab käesoleva kirjutise autor pigem “filosoofia” mõiste kasutamist ka teiste pärimuste puhul, ehkki sõna ise on pärit Kreekast ja olgugi et see tekitab uuesti küsimuse filosoofia enda olemise kohta ja tema seoste kohta teiste inimilmingutega.